Filtreeri postitusi

Puhas loodus, Lõuna-Eesti rikkus

Sookure kime igatsev huige, otsekui kurblik märguanne minevikust, on ühe nõidusliku linnuliigi enesekindel hoiatus oma haprast püsimisest neil põlistel maastikel, mis meie ümber veel laiuvad. Nagu ürgsed sõnumitoojad, mõjuvad sookured oma huigetega kevadiste küngaste vahel rabas kauge aja kajana, küsides sügisel enne lahkumist justkui endalt – tea, kas seda sünnikodu uuesti näemegi? Näeme, kuniks elu, vastavad nad ise, ja tõusevad väärikalt lendu.

Kiri aastast 2035

Varajane hommik. Kevade lõhnad lausa kisuvad õue, aga mina istun siin oma lahti rullitud ekraani taga ja kirjutan Sulle neid ridu. ’Kirjutan’ kõlab veidi vanamoodsalt, aga mulle ikka meeldib seda sõna pruukida. Õhuke kileekraan, mille ees ma istun, „loeb“ mu mõtteid ning manab need nagu hologrammina silme ette, et saaksin visualiseeritud sõnu näpuga ümber sättida ja salvestada. Tead küll seda uusimat lahendust, mida igal pool reklaamitakse. Ma alles õpin seda kasutama. Nad ise ütlevad selle kohta ’sõnamanamine’ või ’sõnaliseerimine’, ent mulle tundub ’kirjutamine’ endiselt suupärasem.

Arhiiv