Sada korda või rohkem, teavad ilmselt vaid mäe- ning metsavanad ehk hingestatud loodus, sest inimese enda mälu on lühike. Rehkendamine kipub sassi minema: toimus ju üks tähistamine juba ka pärast sajandat ning üks või mitu veel enne esimestki … – nii et vähemalt sada ja üks! 

Kordade arvust olulisem on Haanimaa kogukonna vanema Hollo Agu sõnul pööripäevade tähistamise traditsiooni elus püsimine ja edasi andmine järgmisele põlvkonnale. „Kui meie peame esivanemate kombeid meeles, peavad esivanemad ka meid meeles,“ ütleb Agu. „Kui me ei mäleta, kust tuleme, ei tea me ka, kuhu läheme.“  

Märgutuli oma rahvale

Aegade side, mida võib pööripäevade ajal Kaudimäel tunda, kõnetab nii vanu kui ka noori. See tunne hõljub Kaudimäe ja Haanimaa teistegi kõrgemate küngaste vahel ning ilmutab end laulu ja lõkkesuitsuna, teadmiste ja toimingutena, mida tuntud ammusest ajast. Mõni väline vaatleja võiks põlise kogukonna askeldamist ehk isegi vanamoodi veidruseks pidada, justkui oleks sattunud vabaõhumuuseumisse, kus etendatakse unustatud riitusi, ent Hollo Agu naerab nii äraspidise mõtte peale. „Me ei ela muuseumis – elame ikka oma päriselu ja seome põlised traditsioonid praeguse ilmaeluga,“ lausub ta.  

Haanimaa inimesed hakkasid kogukonnana teadlikumalt koos käima juba 1990ndate aastate keskpaigast peale ning aastatuhande vahetuse paiku tehti jõudumööda algust vanade tähtpäevade tähistamisega. Miks aga kujunes pööripäevadel kogunemise kohaks just Kaudimägi? „Kui paigal on väge, ju siis nii peabki olema,“ märgib Agu.  

Talgutöid paiga korda seadmiseks tehakse nii suvel kui ka talvel ühiselt, ehkki igapäevaselt kannab Kaudimäe eest hoolt Rätsepp Aare. Igal pööripäeval süüdatakse lõke juba keskpäevast. Õhtuni, mil suurem rahvasumm koguneb, jääb aega rahulikult ettevalmistusi teha, vajadusel midagi arutada või muid toimetusi nokitseda. „Tuli mäe otsas toimis juba vanasti märgutulena ümbruskonna rahvale, et selles kohas hakkab sel päeval midagi sündima. Ja oli ka teadmine, et tuli otsekui puhastab kogu selle nähtava ala, kuhu ta kõrgelt künkalt paistab,“ kõneleb Aare. 

Pööripäev kui ürgmõõdik 

Tule süütamine pööripäeval polnud juhuslik ei ennevanasti, kakskümmend või rohkem aastat tagasi ega ka nüüd, kui haani rahvas tähistab käänüpäivä. „Taevakehade kindel geomeetriline seis ei olene kehtivast kalendrist, usust, ilmast ega ilmavaatest. Käänuhetk on nii täpne, et kellelgi pole midagi vaielda,“ selgitab Aare, miks pööripäeva kui looduse ürgse mõõdiku järgi on hea toimida. „Pööripäeva tähistamise platsi ilmakaarte ja looduse rütmide järgi sättides nägime, kuidas see paik hakkab tööle kui kalender, kell ja kompass.“ Nii ongi ilmatsõõr jagatud koos põhiilmakaartega kaheksaks, ja ka esivanematel oli pööripäevade vahel veel neli tähistamist väärivat püha. 

Kõige olulisemaks peab Aare, et pööripäevade tähistamisega Kaudimäel on üles kasvanud juba uus põlvkond noori, kellele on tuttavad esivanemate teadmised ja ilmatunnetus. Sama kinnitab ka Hollo Agu. „Hea meel on selle üle, et pööripäevade tähistamine kujunes perede ettevõtmiseks, kuhu vanemad võtavad alati lapsed kaasa,“ räägib Agu. Ta lisab, et Kaudimäele kokku tulemisest peale on Haanimaal sündinud veel mitmeid häid kogukondlikke algatusi. Näiteks aastate eest käima lükatud keelepesast on praeguseks saanud kogukonnatunnid koolis.  

2025. aasta sügisesel pööripäeval, kui Haanimaa kogukond tähistas pööripäeva järjepanu sajandat korda, tuldi kokku pisut pidulikuma meeleoluga. Haanimiihhi nõvvokua liige Orula Andres oli valmis saanud pildiraamatu kavandi „Käänüpäiv Kaudimäel 100“. Nende kaante vahele mahub tükike kogukonna ajalugu ehk pööripäevade tähistamise pildigalerii 2006. aasta suvest 2025. aasta suveni. Haanimaa kogukonnale tuli selleks puhuks külla ka kaugema kandi rahvast, teiste seas põlisameerika pärimuse hoidja ja tseremooniameister Rupert Encinas, indiaaninimega Kotkas Lendab, kes tutvustas oma rahva traditsioone.  

Uus valguse aasta 

Eks iga kotkas tunneb end kõige paremini oma hingekodus ning iga põline rahvakild hoiab kiirelt üleilmastuvas maailmas oma väärtusruumi ja väekaid paiku, nii nagu oskab ja jaksab. Nagu ütleb Rätsepa Aare talle omase muigega: „Talvel peabki ju keegi päikest toetama, et ta uuesti alumisest pesast tõuseks, muidu tuleb külm ja pime aasta. Seni on meil õnneks läinud – uus valguse aasta on ikka alanud!“ 

Vahet pole, kas uus valguse aasta algas sinu jaoks lumisel Kaudimäel pööritule, tummise suutäie ja haanikeelse naljaga või kusagil mujal, Haanimaa kogukond aitab päikesel pesast tõusta igal juhul. Ka pööriöö jõuab sinuni varem või hiljem. Ja siis on pigem su enda otsustada, kas pead seda ise ka tähtsaks. Ehk isegi nii tähtsaks, et jätad selle pärast mõne tühisema käigu ära ja sätid end looduse kalendri rütmis Kaudimäele. Sest tulla võivad kõik huvilised, kui kaasas hea soov ning midagi maitsvat ühise laua peale. 

Nüüd jääb ainult veel küsida, kas see kõik tundub liiga ilus, et olla tõsi? Ilus see tõesti on, ja tõsi ka – ju siis nii ongi.

Haanimaa kohta leiab rohkem infot aadressilt www.haanimaa.ee