Tolleks ajaks kui Balti jääpaisjärv 10 234 aastat tagasi pahinal allavoolu läks, olid tänase Haanimaa kõrgemad tipud juba neli aastatuhandet jääpudru seest ninapidi välja vaadanud. Nõnda võib haanirahvas vähimagi kahtluseta öelda, et Haanimaast on saanud alguse kogu Eestimaa.

UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kuuluv Vana-Võromaa suitsusaunakombestik taasühendab põlvkondi.

Sookure kime igatsev huige, otsekui kurblik märguanne minevikust, on ühe nõidusliku linnuliigi enesekindel hoiatus oma haprast püsimisest neil põlistel maastikel, mis meie ümber veel laiuvad. Nagu ürgsed sõnumitoojad, mõjuvad sookured oma huigetega kevadiste küngaste vahel rabas kauge aja kajana, küsides sügisel enne lahkumist justkui endalt – tea, kas seda sünnikodu uuesti näemegi? Näeme, kuniks elu, vastavad nad ise, ja tõusevad väärikalt lendu.

Varajane hommik. Kevade lõhnad lausa kisuvad õue, aga mina istun siin oma lahti rullitud ekraani taga ja kirjutan Sulle neid ridu. ’Kirjutan’ kõlab veidi vanamoodsalt, aga mulle ikka meeldib seda sõna pruukida. Õhuke kileekraan, mille ees ma istun, „loeb“ mu mõtteid ning manab need nagu hologrammina silme ette, et saaksin visualiseeritud sõnu näpuga ümber sättida ja salvestada. Tead küll seda uusimat lahendust, mida igal pool reklaamitakse. Ma alles õpin seda kasutama. Nad ise ütlevad selle kohta ’sõnamanamine’ või ’sõnaliseerimine’, ent mulle tundub ’kirjutamine’ endiselt suupärasem.

Lõuna-Eesti küngaste ja orgude vahel pesitseb põnevaid persoone. Vaata kuhu suunas tahes, ikka jääb silma mõni maailmakodanik, kelle kohta võib kahtluseta öelda – inimene suure algustähega. Alustades juttu ühe või teisega, kipuvad korduma märksõnad ’loodus’, ’iseolemine’, ’intuitsioon’.