Tolleks ajaks kui Balti jääpaisjärv 10 234 aastat tagasi pahinal allavoolu läks, olid tänase Haanimaa kõrgemad tipud juba neli aastatuhandet jääpudru seest ninapidi välja vaadanud. Nõnda võib haanirahvas vähimagi kahtluseta öelda, et Haanimaast on saanud alguse kogu Eestimaa.

UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kuuluv Vana-Võromaa suitsusaunakombestik taasühendab põlvkondi.

Kuigi ettevõtlus on viimase aja tormituultes kõvasti räsida saanud, ei näita inimeste ettevõtlikkus vaibumise märke. Vähemalt Lõuna-Eesti käänuliste teede ääres kohtab endiselt rõõmsa näoga ettevõtlikke tegelasi, kelle käänulised ideed on aidanud neil muutuvates oludes kohaneda ja hakkama saada. Kas see ongi innovatsioon, võiks küsida. Kahtlemata! Just see on rohujuuretasandi innovatsioon, millest tasub õppida.

Keegi nõgise näoga astub uksest, seljatäis sooja suitsu ühes. Suits tühi ei maksa ju midagi, aga pole see nii tühi ühti. Suitsul on õiges saunas, suitsusaunas, sama oluline roll nagu hapnikul inimese elus. Kui õhku pole, jääb elu seisma. Suitsusaunaga on sama lugu – kui suitsu pole, jääb elu seisma. Saun on elu: kohtumispaik endaga, lähedastega, kogukonnaga, esivanematega.

Sookure kime igatsev huige, otsekui kurblik märguanne minevikust, on ühe nõidusliku linnuliigi enesekindel hoiatus oma haprast püsimisest neil põlistel maastikel, mis meie ümber veel laiuvad. Nagu ürgsed sõnumitoojad, mõjuvad sookured oma huigetega kevadiste küngaste vahel rabas kauge aja kajana, küsides sügisel enne lahkumist justkui endalt – tea, kas seda sünnikodu uuesti näemegi? Näeme, kuniks elu, vastavad nad ise, ja tõusevad väärikalt lendu.