Teadlased muidugi naeravad mu üle, sest äsjaste avastuste kohaselt aeg ei lenda – aeg seisab paigal. Ma ise sellest veel hästi aru ei saa, kuid nad ütlevad, et kõik sündmused, mis toimusid kunagi ammu, just nüüd või tulevikus, toimuvad tegelikult ühel ajal. Ja meil inimestena on juurdepääs erinevatele infotasanditele üheaegselt. Seda lubavat kvantvälja seaduspärade lahtimuukimine. Ehk täpsemalt: me saame kõike mõjutada ja muuta igal ajahetkel, kui rakendame oma puhast teadlikkust. Igasuguste plaanide ja strateegiate tegemine olevat selleks parim praktika, sest kui puhta teadvusega midagi visandada ja manifesteerida, siis nii see teostubki. Eks inimese aju ongi ju superarvuti, millest suudame teadlikult kasutada vaid murdosa, kuid jäägu see kvanthüpe edasiseks. Reisibürood pidid igatahes juba ettevalmistusi tegema, et hakata pakkuma ajarännakuid läbi kosmiliste ussiaukude.

Jah, üks punt meie noori, kes Euroopa Kosmoseagentuuri Võru kaugtöökontoris Einsteini ussiaukude ehk aegruumi otseteede teema uurimisega tegeleb, kinnitati just ESA testgruppi. Tõepoolest – see, mida ESA Võru Hub on suutnud lühikese ajaga korda saata, pani isegi kogenud kosmoseteadurid kukalt kratsima. Et kuidas see lapsesõbraliku väikelinna avastus- ja kogemusõppe pilootprojekt ikka nõnda kõrgelt lendab! Mäletad, ma kirjeldasin sulle, et meil pannakse koolides hindeid mitte teadmiste, vaid uute avastuste, leiutiste ja selgeks õpitud kogemuste eest. Euroopa Kosmoseagentuur tabas toona ära, et selles peitub midagi suuremat, ja nüüd ongi esimesed tulemused käes. Võru kogemust käiakse kaugemaltki kaemas, et mis imet me siin lastega teeme. Tegelikult on kõik lihtne: sellest hetkest peale, kui vanemad võtsid laste jaoks päriselt aega, loksus kõik paika. Lapsed said kätte oma elujulguse ning sellelt pinnalt need maailma muutvad ideed noortest välja kiirgama hakkasidki.

Õpilasfirma, mis ajarännu reiside mudeli esimesena välja pakkus, sai tuule tiibadesse ühest Setomaa külakoolist pärast seda, kui vald oma koolivõrgu uutele alustele viis. Ikka seesama kogemusõpe ja sünergia erinevate ainete vahel oli noortele motivaatoriks. Kuid hüppelauaks sai ka uma kiil – ja päris ootamatu nurga alt. Avastus, et seto leelo helide võnkesagedus hõlbustab inimese füüsilise keha jaoks ajarännaku läbimist, tekkis ju pärast Võrumaa noorte loometalguid. Tookord oli see tõeline läbimurre pärimuslike meelerännakute ja teadusarenduse muude uute suundade rahastamiseks. Praeguseks on see seto noorte loodud idufirma juba ükssarviku staatuses ja kaasrahastab ise ESA Võru Hub’i tööd.

Kindlasti andsid sellesse arenguhüppesse oma panuse ka uma lepe, samuti nutikas kaugtöö juurutamine, mahetoit ja puhas looduskeskkond, sest ega loovus ju keemia või steroidide peal kasva. Loovus kasvab vabas looduses, iga kupli otsas ja käänaku taga – täpselt nagu siinne parim elukeskkond võimaldab! Sellest meie kuulsast loovisikute maast, kus iga künka all elab mõni põnev isiksus, kujunes omalaadne loovuskaitseala ning kestlike praktikate ja tehnoloogiate katsepolügon kogu Euroopale. Tagurpidi Antsla oli vaid üks näide omavalitsuse ja kogukonna edukast koosloomest.

Just kiiksuga huumori aspekt kujunes pärimuskultuuri kõrval Võromaa ja Setomaa oluliseks arenguteguriks, mis sai arengukiirendiks ka neile noortele, kes esimesena ajarännureisi piloteerisid. Selgus, et umakeeline meelelahutus on inimese meele lahutamiseks võtmetähtsusega: ilma ei saagi ajarändu ette võtta. Meel peab olema kehast lahutatud ja pärast jälle kehaga liidetud, kui inimene oma rännakult Maa peale tagasi tuleb. Efektiivseim viis selleks ongi siinsest unikaalsest kultuuriruumist lähtuv meelelahutus, mis puudutab inimest juuksejuurtest rakutasandini, ühtlasi ravib ja tervendab.

Kultuuri eripäradest ja looduse tundmisest kasvas ju tegelikult sajanditega välja kogu siinse piirkonna pärimusmeditsiin, mis võeti aluseks ka Võromaa ja Setomaa personaalmeditsiini arendamisel. Just eelmisel nädalal arutasime perearstiga, et see uus süsteem on ikka jube mugav. Rullin kodus oma ekraani lahti, hoian pöialt ja tema saab oma monitorile tervikliku ülevaate mu organismi toimimisest. Iga väiksemgi kõrvalekalle mu keha talitluses annab märguande ning soovituse, kuidas korrigeerida toitumist, liikumist või elulaadi. Näiteks: mitu grammi kasepässikut ning millisest metsast või millist tasakaalustavat ravimit ja toetavat teraapiat ning milliselt kohalikult tervisemeistrilt vajan.

Eks elulaadist lähtubki kogu siinne elamise ja majandamise mudel, mis samuti väärtustab personaalsust ja lokaalsust. Elulaadiettevõtlus algas ju iga inimese elulaadist – sellest, et me kõik suudame oma unikaalsuses pakkuda üksteisele mingit sellist lisaväärtust, mida keegi teine ei suuda. Elulaadiettevõtluse osaks sai isegi digitaalne kinnisvara, mida me igaüks igapäevaselt haldame: nii enda kontosid eri platvormidel kui ka kõiki tegevusi, mida oma virtuaalse minaga teeme. Aga õnneks pole kogu elu kolinud virtuaalruumi, pigem vastupidi. Elu on kolinud maale, sest vahetut kontakti maaga väärtustatakse nüüd veelgi rohkem. Elupaikade kadu, mis oli Sinu ärakolimise ajal tõsiselt ähvardav oht, on peatunud: liigirikkus taastub ja elurikkuse mõiste on jõudnud igasse eluvaldkonda. Isegi energeetikasse, kujutad ette.

Energiasõltumatuse saavutasime siis, kui maakonna arenduskeskus otsustas euroraha toel käima lükata toetusprojekti päikesepaneelide paigaldamiseks igale katusele. Igast ettevõttest ja kodumajapidamisest sai elektrienergia mikrotootja, kuid see oli üksnes üleminek. Praegu raputame natuke vesinikupuru ja kõik seadmed toimivad. Innovaatilise Metsavenna talu peremehe õhutaksogi ei kuluta palju seda uut särtsupulbrit. Ju mäletad Sinagi, kuidas ta ühel toonasel arutelul üle saali ütles: „Uma pää ja hää’ sõbra’ omma kõgõ parõmba abilidse!“ Nii me selle keerulise üleminekuaja seljatasimegi: koostöö ja talupojatarkusega. Enam ei ole energia pärast vaja muretseda, ja kuhugi kiiret ka pole – aigu om!

Inimesed võtavad nüüd aega iseenda ja ilmaelu teadlikumaks kogemiseks. Kes oleks osanud arvata, et meie aigu om-elustiil saab sama kuulsaks nagu jaapanlaste shinrin-yoku ehk metsakümblus. Inimesed üle ilma tulevad siia kagunurka tulemuslikult aeglustama, isegi ESA astronaudid enne missioonile minekut. Siinsel kõrgusel merepinnast saavad nad kõige efektiivsemalt koguda stardiks sisemist rahu ja jõuda tasakaalupunkti, kus on juba Maa peal olles oma kehas nii tasakaalus, otse keha keskteljel, et ei tunneta raskusjõudu. Selle kogemusliku taipamiseni üks neist siin jõudis oma esimese aigu om-retriidi ajal, ja nüüd käivad kõik sama rada. Eks põlised haanlased teadsid juba ammu enne, et tasakaalupunkti leidmine käibki kuplite vahel iga pööripäeva tõusupunktis Päikesega. Ilmselt Sa ise ka mäletad veel seda ja muidki tarkusi, mida meie esivanemad põlvest põlve edasi andsid.

Aga anna andeks, unustasin end lobisema. Tegelikult tahtsin Sulle ju jagada oma kontserdielamust. Oi jah – sa ei kujuta ette! Eile oli Võrus ABBA kontsert! Kujuta pilti! Meie uues meelelahutuskeskuses seal Maksimarketi taga, kus kunagi laius võsa. Sinna voorib nüüd rahvast lähedalt ja kaugelt. Nii vinget elamust pole ma varem saanud. Kõik olid kohal. Isegi Agnetha ja Björn ja Benny ja Anni-Frid ka – esimest korda Eestis! No laval olid nad muidugi hologrammidena, kuid see oli ikka täiesti mega show. Ja soojendajaks … – arva ära kes? Sinu kunagine naaber Tauli Anu! Kuid mitte hologrammina, vaid päris ise. Laulis mõned ammused lood ka oma albumilt „Metskass“, mis oli vist Sinugi lemmik.

Täna pidi ABBA andma lisakontserdi. Ma isegi mõtlesin, et läheks korra veel, kuid selgus, et pean samal ajal olema Washingtonis. Paluti üht ettekannet hooliva ettevõtluse ökosüsteemi mõjudest piirkonna arengule. Hologrammina muidugi esinen – kes siis tänapäeval selle pärast reisib, aga eks mul ongi mõnusam rääkida kodust oma ekraanirulli tagant.

Sellised kirjaread praegu. Ole ise ka vapper! Ja rullime siis varsti jälle ekraanid lahti – tahaks küll Su noorenevat nägu korra näha üle ajatu aja!

Kas see kõik on muinasjutt, kuulen Sind jälle küsivat.
Jah, ei ole.

Hääd Haani mätta otsast
Erkki