Kommenteeri

Kiri aastast 2035

Varajane hommik. Kevade lõhnad lausa kisuvad õue, aga mina istun siin oma lahti rullitud ekraani taga ja kirjutan Sulle neid ridu. ’Kirjutan’ kõlab veidi vanamoodsalt, aga mulle ikka meeldib seda sõna pruukida. Õhuke kileekraan, mille ees ma istun, „loeb“ mu mõtteid ning manab need nagu hologrammina silme ette, et saaksin visualiseeritud sõnu näpuga ümber sättida ja salvestada. Tead küll seda uusimat lahendust, mida igal pool reklaamitakse. Ma alles õpin seda kasutama. Nad ise ütlevad selle kohta ’sõnamanamine’ või ’sõnaliseerimine’, ent mulle tundub ’kirjutamine’ endiselt suupärasem.

Jah, kummaline on kiigata sinna paari kümnendi tagusesse aega, kui me Sinuga viimati koos neid strateegiamõtteid mõtlesime – mis saab Võrumaast ja Setomaast, mis saab elust üldse. Aasta 2035 tundus siis kusagil kaugel tulevikus, aga nüüd me siin oleme, esimese eduka Marsi-missiooni järgses ajastus. Ilmaelu on vahepeal teinud ootamatuid pöördeid. Kes meist oleks osanud toona kõiki neid viimaste aastate arenguid nii täpselt ennustada. Üht-teist läks siiski täppi. Mis Sa ise arvad: oli see tookordsete otsustajate tarkus või kohalike inimeste õige tunnetus, või hoopiski puhas juhus, et meie kodukant on paljudest suure ilma hädadest puutumata jäänud? 

Ma usun, et see elu, mida mina täna siin enda ümber näen, rõõmustab Sind ka. Sa oled nüüd küll kaugel, aga meie ühine kodupaik mõjub tõepoolest natuke nagu paradiisisaarena selles tormituulte räsitud ilmameres! Vaatan enda ümber ja mõtlen, et kõige rohkem panime me mööda inimeste töötegemise ja elukorralduse ennustamisel. Meie kõigi ümberõpet ja igapäevaelu muutusi mõjutas kogu see globaalse kliimamuutuse värk nii kiiresti, et seda oligi võimatu ette näha. Kuid täna meelitavad kivilinnad vähem kui loodus ja maaelu. Inimesed elavad teistmoodi. Nad on õnnelikud. Teevad üksnes sellist tööd, mis neid tõesti inspireerib ja arendab, sõltumata ajast, kohast, sissetulekust. Meil siin on nii, et motivatsioon midagi teha lähtub igaühe enda elueesmärkidest, sissetulek ega äraelamine pole enam üldse küsimus. Küsimus on pigem, kuidas rohkema raha teenimise asemel paremini kogukonda ja ühiskonda teenida! Kuidas Sulle see turumajanduse järel tulnud tänumajandus meeldib? Mulle isegi väga. No kes oskas sellist asja toona ette kujutada. Vähemalt ma ei mäleta, et keegi oleks sarnase idee mõnel arutelul välja pakkunud… 

Nojah, kliimast ei saa me enam üle ega ümber. Kuidas teil seal, oled ära harjunud? Päike ju kohati lausa lõõmab. Maa atmosfäär ikka soojeneb, poolused ikka sulavad. Äsja lugesin aga teadlaste värskest raportist, et globaalse kliimamuutuse tempo on õnneks aeglustumas – eks need viimase tosina aasta rahvusvahelised pingutused on ka suured olnud. Meiegi oleme siin Võrumaal ja Setomaal olulise panuse andnud, et kliimat tasakaalustada. Meie hästi hoitud ja hoolivalt majandatud metsad aitavad koduplaneedil hingata, meie puutumatud sood ja rabad salvestavad süsinikku rohkem kui jaheda temperatuuri päevil. Seda väärtust osatakse nüüd hinnata kui loodusvara: meie metsad, sood ja rabad on saanud investeerimisobjektiks, mis toodavad odava raha asemel eluks vajalikke keemilisi ühendeid, ja omanikele seeläbi suuremat tulu kui eales varem. Rääkimata igasugusest lisaväärtusest, mis meie puhtas looduses hoiul – liigirikkus, marjad-seened, vaikus ja rahu.  

Tead, ma mõtlen, et kogu see kliimamuutuse värk on olnud ikka üks eriline õnnistus. Nüüd Sa muidugi vaidled mulle vastu, et millise hinnaga ja kindlasti oleks saanud ka teisiti. Aga ei oleks ju! Vaata neid globaalpoliitilisi protsesse: täna tuleb tagantjärele küll tunnistada, et üks kliimakatastroof kulub inimkonnale aeg-ajalt hädasti ära. Kas Sa arvad, et riigijuhid oleksid muidu päeva pealt sõjakirved matnud ja võidurelvastumise miljardid ultrainnovaatiliste lahenduste väljatöötamisse investeerinud? Kindlast mitte. Ainult tänu sellele õnnestus ju üheskoos need suured muutused üle elada. Ja võtame või kosmosetehnoloogiad. Kui asteroididelt maavarade kaevandamise tulu oleks jäänud ainult üksikute multiplanetaarsete triljardäride kätte, poleks meil täna sellist Maad ja sellist elustandardit. Meil poleks elamisväärset koduplaneetigi enam! See tundub siiani uskumatu, et Maal nii lühikese ajaga nii pöördelised muutused läbi suudeti teha. Ka kliimapõgenike hordid ei ole meie kuplite ja orgude vahele tunginud, ning ega neid paista ka kusagilt. Pigem paistab, et meie oma nutikaid noori ja haritlasi siia varsti rohkem hästi ei mahu – nii ainulaadse paiga kuvandi on see meie maakond saanud. 

Kohalikul tasandil käis meil siin kõik sama kiiresti. Nagu inimeste teadvuse seisund oleks korrapealt muutunud. Võta kasvõi meie mail kasvatatud ja töödeldud puhas toit. Kes oleks osanud paarikümne aasta eest arvata, et mahetootjate panust sellisel moel väärtustama hakatakse, ja mitte ainult kodukandis, vaid ka kaugemal. Puhas toit on täna kullahinnaga – ainult selle vahega, et kulda ei saa endiselt süüa… Küll on hea, et need meie missioonitundega mahetalunikud suutsid vahepealse keerulise aja üle elada ja jõudsid koduplaneedi uue ärkamisaja ära oodata. Ja ärkasid ka teised ettevõtjad. Kõiksugu nutikaid säästva majanduse lahendusi on nüüd nii palju, et teistsugusena ei kujutagi elu enam ette. 

Kõige rohkem rõõmustan ma aga meie laste üle. Kui Sa näeksid, millise õhinaga nad iga päev kooli lähevad! Ega nad seal ju tegelikult käima peakski, kõik teadmised saab salvestada otse nende „kõvakettale“. Teie lastel on see vist nüüd samamoodi? No jah. Nad lihtsalt tahavad koolis käia. Mäletad seda faktide tuupimist ja hindamist meie kooliajal. Nüüd pannakse hindeid mitte teadmiste, vaid uute avastuste, leiutiste ja selgeks õpitud kogemuste eest. Neid avastusi ja kogemusi nad seal koolis omavahel koguvadki. Loovalt ja mänguliselt, natuke nagu elu ja olukordi tükkideks lahti võttes ja siis jälle kokku pannes. Kuidas see täpselt käib, ma ise ka ei tea, aga nii nad koju tulles räägivad. 

Midagi pole öelda, elu on nüüd siin ikka hoopis ilusam ja elusam! Ka meiesugused „vanurid“, terved ja tegusad, elavad hästi. Ma tean, Sa poleks seda uskunud – eks sa sellepärast ju ära kolisidki. Sa ei uskunud seda isegi toona, kui me neid strateegiamõtteid koos mõtlesime: et küll see vanem põlvkond ikka vinduma jääb, ei oska nad elust rõõmu tunda ega midagi… Ma ütlen Sulle, asi on täpselt vastupidi! Mina oma 62 eluaastaga tunnen end jätkuvalt värske ja noorena, vähemalt pool elu ju veel ees. Ja küll ma jõuan neid taaskehastumise plaane edaspidi teha, nagu ütles ka mu elukaarenõustaja viimatisel kohtumisel. Sellega on veel aega. Pension tiksub, süda tuksub, loodus kutsub – mis Sa veel paremat oskad tahta! Kui tekib soov kuhugi minna, tellin isesõitva auto kohale ja lasen end sõidutada. Vahel vanast harjumusest istun ise ka rooli taha, aga see rohkem lõbu pärast või nagu nostalgiaks. Just eile arutasime elukaaslasega: me kõik peame olema ikka väga õnnelikud, et sellisel pöördelisel ajal otsustasime siia planeedile kehastuda. Mõtle, mis me kõik läbi oleme elanud, Sina ka, ja kuhu praeguseks jõudnud! 

Kui Sa nüüd veel kahtled, kas tulla meid vaatama siia vanale Võromaale ja Setomaale, siis ma ütlen sulle viimase asja. Kuula nüüd: uma kiil, uma mekk, uma leht, uma savvusann – need pole kuhugi kadunud, vaid on olemas rohkem kui kunagi varem. Ja seto leelo ja kõik muu. Meie mitmekeelne elav kultuuriruum, kõik see uma ja hää, millest sa alati unistasid, elab ja hingab täiel rinnal. Muuseas, ühte uudist Sa kindlasti polegi veel kuulnud. Teadlased tegid äsja katsetega kindlaks, et see igiammune rahvatarkus, mille üle me ka Sinuga mitu korda saunalaval vaidlesime, see peabki paika: et kui tavaline saun puhastab üksnes inimese füüsilise keha, siis suitsusaun puhastab ka inimese energiakeha. Nii on. Teaduslikult tõestatud. 

Sellised lood meil siin. Ega mul muud praegu lisada polegi, lähen nüüd õue. Linnud lausa röögivad, et miks ma välja ei tule. Saan neist juba päris hästi aru. Meil nimelt algasid varakevadel lindude keele kursused, kujutad Sa ette! No hea küll. Ole ikka tervitatud seal kaugel! 

Ja kui Sul vähegi mahti, anna ise märku. Ma rullin siis oma ekraani lahti ja saame suhelda – silmast silma ja südamest südamesse, nagu nüüd öeldakse. Seniks saadan Sulle siit ammuste aegade meenutuseks ühe Rahmani Jani laulukese, mille Kalkuna Mari ammuilma tagasi Jaapanimaal hitiks laulis. Mäletad küll, kuidas me seda Sinuga ühel Uma Pidol kuiva kurguga kõrvuti kooris hüüdsime: „Määne om seo maa, miä taast edesi saa.“ 

Kas see kõik on muinasjutt, kuulen Sind küsivat. Jah, ei ole. 

Hääd Haani mätta otsast

Erkki

Kirjutis valmis Võru maakonna arengustrateegia 2035+ sissejuhatava tekstina (nov 2018). Loe lähemalt www.vorumaa.ee

Lisa kommentaar

Email again: