Filtreeri postitusi

Kiri aastast 2035

Varajane hommik. Kevade lõhnad lausa kisuvad õue, aga mina istun siin oma lahti rullitud ekraani taga ja kirjutan Sulle neid ridu. ’Kirjutan’ kõlab veidi vanamoodsalt, aga mulle ikka meeldib seda sõna pruukida. Õhuke kileekraan, mille ees ma istun, „loeb“ mu mõtteid ning manab need nagu hologrammina silme ette, et saaksin visualiseeritud sõnu näpuga ümber sättida ja salvestada. Tead küll seda uusimat lahendust, mida igal pool reklaamitakse. Ma alles õpin seda kasutama. Nad ise ütlevad selle kohta ’sõnamanamine’ või ’sõnaliseerimine’, ent mulle tundub ’kirjutamine’ endiselt suupärasem.

Identiteedist, lõunaeestlase pilguga

Iga aeg ja ajastu on enda nägu. Iga paik ja piirkond kõneleb seal juurdunud inimeste mõtete ja tegude keelt. Iga uus algus algab inimestest, ent lähtub sageli nähtamatul moel pärimusest, paigatundest, enesekuvandist ehk identiteedist. Lõuna-Eestis, kus võib märgata mitme maa ja ilma kokkupuute punkte, käibki elu maailmade piiril – mõtestades tänast elamise viisi ning otsides uut olemise vormi selles kiirelt muutuvas maailmas.